Peaaegu iga inimene, vähemalt üks kord lennul osalenud, arvas: miks ei ole lennuki reisijad varustatud langevarjudega?
Pakutakse individuaalseid hapnikumaske, päästeveste, avariiväljapääsud, kuid näib, et kõige vajalikum, mis lennu ajal päästab, puudub.
Lennuk on kõige ohutum transpordiliik
Lennureiside oht on väga liialdatud. Statistika väidab, et raudtee-, mere- ja maanteetranspordi seas populaarseimate transpordiliikide hulgas on lennundust peetakse kõige ohutumaks.
ÜRO juures tegutseva rahvusvahelise tsiviillennundusorganisatsiooni ICAO andmetel lõpeb tragöödiaga ainult üks miljon reisilennukite väljumisest. Lennuõnnetuse ohvriks langeb võimalus 1–8 miljonit, mis on võrreldamatu liiklusõnnetustes hukkunutega.
Samuti on rahustav tõsiasi, et mitte kõik lennukitega seotud juhtumid pole kriitilised. Tsiviillennukitega hädaolukordades kestnud kahekümneaastase perioodi hinnangul jäi 54 tuhandest inimesest ellu üle 52 tuhande.
Langevarjukite ebaotstarbekus lennuki pardal on lennukite töökindlus, pidev täiustamine ja nende meeskondade professionaalsus. Lisaks mitmepäevastele katsetele kasutuselevõtu ajal tehakse õhusõidukile põhjalik kontroll enne iga väljumist, mis võtab rohkem kui tund.
Moraalne tegur
Üks põhjus, miks reisilennukites langevarju pole, on moraalne tegur. Puudutades üksikuid päästevahendeid, annab ettevõte endast märku oma ebakompetentsusele oma teenuste ohutuse tagamisel.
Enamikul reisijatest on loomulik hirm kõrguste ees, mida toetavad arvukad lennukid käsitlevad filmid ja videod. Meedia toidab hirmu lennukitega seotud probleemide korral.
Mitte iga inimene pole võimeline iseseisvaks langevarjuhüppeks. Selle tõestuseks on instruktorid, kes pidid veenma ja mõnikord ka füüsilise abiga vedama inimesi, kes väljendasid isiklikku soovi lennuki pardalt, maksid raha ja said vastava väljaõppe.
Ebanormaalse olukorraga lennuki pardal kaasneb peaaegu alati paanika. Mõne väljapääsu lähedal asuv muljumine ei lase neile lähimatel reisijatel normaalselt lahkuda ja tühistab ülejäänud võimalused.
Tehnilised probleemid
Langevarjuhüpe on üsna keeruline ja tülikas süsteem, mis nõuab mänguoskusi ja aega, mis on hädaolukorras väga piiratud. Samal ajal valitakse inimesele iga päästevahend vastavalt individuaalsetele parameetritele. Kupli avamisel ja maandumisel väldivad vigastusi vaid hoolikalt kinnitatud rihmad.
Kui iga reisija varustatakse enne väljumist langevarjuga, siis võite unustada mugavuse vooderdis, mille kumbki pole mahukas.
Ettevalmistamata lennukilt hüppamine on juba iseenesest ohtlik ettevõtmine. On võimalus mootorisse tõmmata või tiibade ja kiilu krahhi. Risk suureneb kontrollimatu lennuga, millega kaasnevad lennuõnnetused, turbulents, eraldunud kereosad ja muud reisijad, kes soovivad ohtlikust kohast kiiremini lahkuda.
Pärast lennukist lahkumist stressi all peab inimene õigesti rühmituma ja rõnga välja tõmbama, mis on jällegi ebatõenäoline ilma korraliku treeningkursuseta. Reisilennuki varustamine õhusõidukitega sarnase süsteemiga pole võimalik. Raske on ette kujutada šikki salongi, mida mööda kulgeksid igale reisijale määratud turvavöödega kaablid.
Tsiviillennukite langevarju tagasilükkamise tehniline külg hõlmab lennurežiimi. Enamasti veedavad tänapäevased vooderdised umbes 10 tuhande meetri kõrgusel. Õhutemperatuur langeb siin alla 50 kraadi ja õhk juhitakse välja nii, et spetsiaalse aparaadita inimene ei ela sellistes tingimustes kauem kui 30 sekundit. Me ei tohiks unustada hüppe kriitilisi kiirusi, mis reisijate õhusõidukite puhul ulatuvad tuhandete kilomeetriteni tunnis.
Majanduslikud probleemid
Tsiviillennukite varustamine langevarjudega pole samuti majanduslikult otstarbekas. Langevarju mass võib ulatuda 10 kg-ni. Lennukite keskmise mahutavusega 50–70 inimest on lisakaal pardal üle 500 kilogrammi, mis mõjutab lennuki piiratud kandevõime tõttu negatiivselt kasulikku lasti vedamise võimalust.
Ühe langevarju keskmine maksumus on vahemikus 1–3 tuhat dollarit.ja lisakulud sellise seadme varustamiseks sõidukipargiga pole kaugeltki kõigile vedajatele taskukohased.
Kokkuvõtteks tuleb märkida, et enamasti ei tule langevari õnnetuse korral lihtsalt kasuks, kuna lõviosa rusudest langeb õhkutõusmisel ja maandumisel, kui liiga madalale kõrgusele üle parda hüppamine kaotab igasuguse mõtte.