Jääkarude vaatlemine on üsna keeruline protsess, kuid nende uurimiseks mõeldud rahvusvahelised projektid on aidanud jääkarude kohta palju teada saada. Polaarröövlid elavad kogu Arktikas, peamiselt ranniku servas.
Karud eelistavad saari, mille lähedal on tugeva hoovusega väinad, kus leidub palju kalu ja planktonit. Sellistes kohtades esinevate voolude tõttu praguneb jää pidevalt ja moodustuvad ussimetsad, kus jääkarud saavad noori hülgeid hõlpsalt kinni püüda.
Liikuvad jääkarud
Inimesed arvasid, et jääkarud võivad liikuda üle Arktika. Hiljem aga selgus, et hoolimata asjaolust, et kiskja ületab aastas mitusada kilomeetrit, üritab ta mitte ületada territooriumi, kus ta sündis ja üles kasvas, ning naaseb sinna alati.
Kui jääkaru kantakse jääst majast liiga kaugele, siis kõnnib ta tagasi või ujub läbi vee. Toitu otsides võib jääkaru mitu kuud jõlkuda, kuid naaseb kindlasti koju, ümbersõites territooriumi ringi. Seega uurivad karud muu hulgas ümbrust toiduallikate olemasolu osas.
Raadiomajakaid kasutades on teadlased leidnud, et mõned jääkarude isikud läbivad palju suuremaid vahemaid kui teised. On teada juhtum, kui karu ja tema kaks poega läksid kuu aja jooksul Gröönimaalt Franz Josef Landile. Teadlased pole aga veel suutnud välja selgitada, kuidas jääkarud selliste vahemaade tagant teed leiavad.
Suvekuudel võib juhtuda, et jääkarul pole piisavalt toitu. Siis võib juhtuda, et ta tuleb külla või linna, proovib prügilast toitu leida. Varem tulistati sellised karud kohe, kuna neid peeti inimestele ohtlikuks. Nüüd aga tapetakse loom ainult ja seejärel viiakse ta külast ära. Sageli on need noored karud, kellel pole veel jahipidamise ja toidutootmise alal piisavalt kogemusi.
Jääkarude jaht
Jääkarude jaht võttis kalapüügi olemuse kasutusele alles viimase kahesaja aasta jooksul. Varem jahtisid liha ja naha eest karusid ainult põlisrahvad. 1973. aastal tuli jääkarude jaht keelata. See keeld jätkub tänapäevani, kuna jahimehed ohustavad liigi olemasolu ise. Lõppude lõpuks pole maakeral enam kui kolmkümmend tuhat jääkaru.