Selle teema üksikasjalikumaks mõistmiseks tuleb meelde tuletada füüsikat, nimelt seda, et valgus on laine. Selle füüsikalise nähtuse lihtsaim näide on vikerkaar, mis ilmub taevasse tulenevalt asjaolust, et valgus peegeldub kõige väiksemates õhuniiskuse tilkades.

Samuti peame meeles pidama, et meie silmad näevad tegelikult mitte esemeid ise, vaid nendest peegelduvat valgust. Objektide kareduse tõttu on osa peegeldunud kiirtest moonutatud, mille tagajärjel võivad nende kontuurid olla hägused. See on eriti märgatav, kui ereda valguse käes silmad löövad, muutes ümbritsevate objektide arvestamise keerukaks.

Tööpõhimõte

Vaatame nüüd täpselt, kuidas segamine mõjutab inimeste seltskonnas objektide selgust. Inimene ahendab silmalaugude lihaseid, kohandades temasse läbiva valguse hulka. Valgusvoo vähenemine viib pupilli refleksi ahenemiseni. Protsessis aitavad ka ripsmed, luues varju, mis peletab liigsed kiired välja. Silmalaugud toimivad täiendava avana, katkestades osa moonutatud kiirtest.

Vaateväli kitseneb. Selle tulemusel satub võrkkestale (ümberpööratud) ümbritseva maailma pilt, millele on lisaks fokuseeritud ka objektiivi abil.
Valguse täpsest efektist põhjustatud silmaümbruses on silma silma võrkkestas paiknevate peenemate närvilõpmete - „varraste” ja „koonuste” - kvalitatiivsem reaktsioon. Pulgad vastutavad värvi tajumise eest ja koonused mustvalge tajumise eest.

Muide, sama protsess on fotograafia aluseks. Mida heledam tuli, seda tugevam on heledama ja teravama pildi fokuseerimiseks vaja ava sulgeda.

Tasub tähelepanu pöörata: kui inimene hakkab liiga tihti vinguma - see näitab, et tema nägemine hakkab halvenema. Sel juhul proovib inimene valgust mitte välja filtreerida, vaid lisaks tegutseda silma piki- ja põikilihastele. Nende ülesandeks on tagada silmamuna ümarus. Kui mingil põhjusel hakkasid lihased halvasti töötama, on silmamuna deformeerunud. Sajandi mees üritab teda normaalsesse asendisse viia.