Enamik fossiile on kõva luu osad. Selle spindlikujulised jalad, veenised tiivad ja lihvitud silmad on suurepäraselt säilinud ja selgelt nähtavad.
Nüüd teame, kuidas iidne putukas elu jooksul välja nägi! Teadlased uurivad selliste konserveeritud isendite geneetilist materjali. Geneetikutel õnnestus eraldada DNA (molekul - pärilikkuse kandja) weevilist ja teistest merevaiguga püütud organismidest. Elusorganismide elimineerimine saadud geneetilise teabe põhjal ei ole veel võimalik. Ja näiteks dinosauruste tõugude aretamine, mis põhineb nende luudest saadud geneetilise materjali kasutamisel, pole ilmselt kunagi võimalik.
Kuidas putukad merevaigu sisse satuvad?
Mõelge, kuidas herilane võis merevaigule lõppeda. Kujutage ette selget kuuma päeva miljonite aastate eest kuskil ekvaatori lähedal. Õnnetu õnnetuse korral istub herilane troopilise puu kleepuva koore peal ja, üritades end vangistusest vabastada, sureb kleepuvas vaigus. Voolav tilkhaaval puutüvel täidab vaik herilase tervikuna. Siis puu ka hukkub, see laguneb järk-järgult ja tükk vaigu, mille sisse on suletud herilane, muutub aja jooksul kõvemaks. Veevoolud viivad teda koos sinna maetud herilasega. Siis sukeldatakse vaigu tükk settekivimite paksusesse ja kaob maa sügavikku.
Huvitav fakt: noorim merevaik (fossiilvaik) on 1,5 miljonit aastat vana, vanim on 300 miljonit aastat vana.
Miljonid aastad mööduvad sellest. Loomade ja taimede liigid ilmuvad ja kaovad. Liigid, kuhu meie herilane kuulus, on Maa pinnalt juba ammu kadunud. Ja vaigu tükk ei kõvastunud vaid, see muutus fossiiliks. Kogu Maa pinnal liikuvad mandrid põrkasid kokku. Kokkupõrkekohas tõusis maapõue taevasse, lohistades settekivimit, milles puhkes tõrvatükk. Ja nüüd leiab mägedes kaevav paleontoloog tükikese siledat läbipaistvat merevaiku. Selle sees ootab herilane, kes on veetnud miljoneid aastaid kuldse merevaigust puuris.
Mida võib merevaigust veel leida?
Tükis leiti tikutoosi suurusest 2000 sipelgat. Näete ürgmetsa lehti ja lilli, mis on säilinud nagu heas herbaariumis, või tervet väikeste ämblike oraset, mis on just koorunud heledast valgest kookonist. Neid püütakse merevaiguga nagu igaviku hetkepilti.