![](http://nationalgreenhighway.org/img/kipm-2020/2179/image_42Gxj15l8pj5QOxJ3fU9fq.jpg)
Isegi väike laps suudab merd ette kujutada. Foneetiliselt lakoonilises struktuuris kuuleb rahu ja riffide kombinatsiooni väljendusrikas harmoonia. Näib, et pole juhus, et kauged esivanemad nimetasid merd mereks.
Miks merd nimetatakse mereks: keeleline segadus
Sõna ülesehituse osas on mõlemad komponendid järsult jälile tõmmatud: “mo” ja “re”. Esimene silp tähendab hulgaliselt (tühikut), aga ka vedelikku, mahtu, niiskust. Teine on midagi tugevat, mitte eristatavat, eristamatut, muutlikku või pidevat.
Sõna päritolu ulatub tagasi protslaavi juurtesse. Esivanemad nimetasid "MOR`E" siis igasugust seisvat vett, järve ja isegi soo. Ajaloolaste ja keeleteadlaste taasloodud pra-indoeuroopa keeles leiti sarnane „MORRI”, „MERI”. Nii et see on lai veekogum, mida ei arvutata.
Teadlaste arvates sai see termin alguse indoeuroopa keelerühma (tänapäeval suurim) põhjal viikingite ja keltide päevil. Võrreldes on sõbralike rahvaste seas lihtne leida sarnaseid nimetusi: poola MORZE, slovaki MORE, tšehhi MORE, Sloveenia MORJE, Valgevene MORA.
Samal perioodil tekkis ladina keeles MARE (langeb kokku venekeelse terminiga perekonnas - keskel), saksa MEER, eesti, soome MERI, prantsuse MER. Keeleteadlased peavad nelja viimast varianti laenatuks saksa keele grupist.
Miks kutsuti mereks meri: ulatuse laiendamine
Keele areng jätab tingimata sõnade leksikaalsele tähendusele oma jälje ja inimese kujutlusvõime on sellele piiramatu abi. Kui Alguses asendas slaavlaste termin “meri” jõgesid, järvi, ojasid, sood, lahte, siis aja jooksul nimetasid nad seda tundmatuks territooriumiks. Ühe juurega sibul, ülemere viitab kaugele tavalisest elupaigatsoonist, maa servast.
Mõned teadlased on veendunud, et tänapäevane sõna “surm” viitab ka terminile “meri”. Nad peavad teooria tõestuseks juureosa sarnasust ja massiliselt surma (epideemia) tähenduses iseseisvalt eksisteerivat „katku”. Mereelement ei olnud eluks sobiv, sest vee all ei saa hingata.
Keeleteadlased on täiesti veendunud, et sõna “meri” kuulub viiulitega alguse saanud slaavi keelde (Venemaal kutsuti neid viikingiteks). Mandri põhjas ja idas elavate eri rahvuste sarnaste terminite samaaegne moodustamine kinnitab ainult lõputute veehoidlate nime ürgselt slaavi päritolu.