Meile taandunud viikingite kuvandil on vähe ühist sellega, mida nende kultuur tegelikult esindas. Ainus muutumatu fakt oli see, et nad olid suurepärased meremehed ja metsikud kartmatud sõdalased.
Neist suurema osa moodustasid Norra, Taani ja Rootsi päritolu talupojad. Kampaaniate käigus tõmbas neid kasu kasum ja märgatav ülerahvastatus nende sünnimaal.
Sõdalane rahvas
Viikingid polnud ükski rahvas. See rahvas hõlmas korraga mitut etnilist rühma. Kogu Skandinaavia territoorium ei olnud sel ajal jagatud kolmeks osariigiks. See oli dünaamiliselt muutuv väikeste hõimude poliitiline kaart. Juba Vikingi mõiste tähendas tõenäolisemalt sõda, kes osaleb kampaanias, mitte selle kuulumist konkreetsesse etnilisse rühma. Kõik tuli uutesse territooriumidesse iseseisvalt kaevandada.
Nüüd võite sageli kuulda arvamust, et viikingid polnud pestavad räpased metslased, kes ainult teadsid, kuidas tappa. Nad tapsid kahtlemata ja eelistasid ka vangistamist. Ja arvukad majapidamistööriistade leid, nagu kammimiskammid, pintsetid, pardlid ja seebijäägid, viitavad sellele, et viikingid jälgisid nende välimust ja olid väga puhtad.
Pealegi ei saanud inimesed, kes valdasid nii sügavat kultuuri ja uskumussüsteeme (nimelt mitmuses neil kõigil ei olnud ühist usku), lihtsalt vere janu järele ajendatud loomi.
Nende hooned olid hoolikalt kaunistatud ja paigutus oli välja töötatud mitte vähem põhjalikult kui tänapäevased arhitektid.Nende relvad olid sõna otseses mõttes kunstiteos.
Viikingitest rääkides tähistavad nad täna kõrgeid suuri blondiine, kuid ajaloolised andmed näitavad, et keskmise viikingite kasv oli umbes 170 sentimeetrit, mis on iidsete standardite järgi pisut isegi suurem. Viikingid olid rahvusvaheline ja külalislahke rahvas, kellega koos asus ja matkas tohutult palju rahvaid, kellel oli erinev juuksevärv ja füüsis.
Juustest rääkides peeti valget värvi ideaalseks ja atraktiivseks, kuna nad kasutasid juuste kergendamiseks spetsiaalset seepi.