Sageli surid merevetes avariisse sattunud või eksinud laevade meremehed janu. Kuid vähesed inimesed teavad, miks see nii on, sest seal on vesi palju.
Asi on selles, et merevesi on küllastunud sellise koostisega, et see ei sobi inimkehale ega kustuta janu. Lisaks on mereveel spetsiifiline maitse, see on mõrkjas ja soolane ning ei sobi joomiseks. Seda kõike selles lahustunud soolade tõttu. Me selgitame välja, kuidas nad sinna jõudsid.
Mis annab veele soolase maitse
Sool on kristalse välimusega. Ookeaniveel on selle koostises peaaegu kõik perioodilise tabeli elemendid. Vesinik ja hapnik ühendatakse veemolekulideks. Kompositsioon sisaldab ka fluori, joodi, kaltsiumi, väävli ja broomi lisandeid. Merevee mineraalbaasis domineerivad kloor ja naatrium (tavaline sool). Just seetõttu on soolane vesi meres. Jääb üle vaadata, kuidas soolad sellesse vette satuvad.
Kuidas tekkis merevesi?
Teadlased viivad pikka aega läbi katseid ja püüavad välja selgitada, miks on soolane vesi meres ja mage vesi jões. Soolase vee moodustumisest on mitu teooriat.
Selgub, et jõgedes ja järvedes on vesi ka soolane. Kuid soolade sisaldus neis on nii väike, et see on peaaegu hoomamatu. Esimese teooria kohaselt aurustuvad meredesse ja ookeanidesse langevad jõeveed, kuid soolad ja mineraalid jäävad. Seetõttu suureneb nende kontsentratsioon kogu aeg ning vesi meres ja ookeanis muutub soolaseks.
Teadlaste sõnul toimub merede soolamise protsess üle miljardi aasta. Kuid vastupidiselt esimesele teooriale on tõestatud, et ookeanide veed ei muuda pikka aega oma keemilist koostist. Ja need elemendid, mis jõeveega kokku kukuvad, toetavad ainult ookeanilist koostist, kuid see ei muutu kuidagi. Sellest järeldub veel üks teooria. Sool on kristalse konsistentsiga. Kalda vastu peksnud lained pesta kive. Nad moodustavad augud. Kui vesi aurustub, jäävad neisse kaevudesse soolakristallid. Kui kivi kokku variseb, langeb sool taas vette ja see muutub soolaseks.
Vulkaanilise tegevuse tulemus
Teadlased on jõudnud järeldusele, et vesi meredes oli soolane isegi ajal, mil inimkonda planeedil ei eksisteerinud. Ja selle põhjuseks olid vulkaanid. Maakoore moodustas paljude aastate jooksul magma vabanemine. Ja vulkaanilised gaasid sisaldavad kloori, fluori ja broomi keemilisi kombinatsioone. Nad langesid ookeanivetesse happevihmade kujul ja esialgu oli vesi ookeanis happeline. See vesi purustas maapõue kristalsed kivimid ja ekstraheeris magneesiumi, kaaliumi ja kaltsiumi. Nendest hapetest hakkasid soolade moodustumist reageerimisel tahkete maakivimitega. Vähesed inimesed teavad, et meile tuttav sool tekkis ookeanist pärit perkloorhappe ja vulkaaniliste kivimite naatriumioonide reageerimise tulemusel.
Nii muutus merevesi järk-järgult vähem happeliseks ja soolasemaks. Ja meie aja järgi on hapu maitse täielikult kadunud ja me jälgime ainult soolast merevett.Selle teooria pooldajad on veendunud, et merede ja ookeanide vesi omandas oma praegused omadused 500 000 000 aastat tagasi.
Siis vabastas Maa end vulkaanide gaasidest ja vee koostis stabiliseerus. Ja jõevooluga merre tungivad karbonaadid kaovad vee koostisest tänu veealuse maailma elanikele, kes vett filtreerivad ja puhastavad. Nad kasutavad neid mineraale kestade ehitamiseks, mis kaitsevad keha mehaanilise stressi eest.
Mis muudab vee koostist
Mere erinevates osades erinevatel aastaaegadel võib soola koostis varieeruda. See sõltub aurustumise sügavusest ja intensiivsusest. Kui see on sügav ja jahe (st aurustumist on vähem), siis on vees vees vähem soola. Seal, kus see on väiksem ja kõrgel temperatuuril, on vesi soolasem, sest vesi aurustub ning mineraalid jäävad alles ja kontsentreerivad ülejäänud vee. Kuid need näitajad pole märkimisväärsed, vastavalt sellele arvatakse, et vee soolsus ei muutu.
Tänapäeval on teadlased seisukohal, et mõlemal teoorial on õigus elule ja need täiendavad ainult üksteist.